reede, 2. august 2013

Jää hüvasti!


Jää hüvasti, Kollane Koer leonberger Leonlibe Mont Seigne, koduselt Sally!
See on uskumatu, kui kurb on lahkuda sõbrast, kellega koos on veedetud peaaegu üheksa aastat. Looma võttes lahkumishetkele ei mõtle. Kui see käes on, siis on raske endale tuletada meelde hingeseadust. Seda, et hing ju ei sure, vaid vahetab ainult oma olekut. On lihtsalt väga, väga kurb.

 Sally oli meie pere esimene koer. Alati rõõmsameelne, rahumeelne ja sõbralik. Suurepärase tajuga koer - kui meil oli keeruline või raske, istus ta lihtsalt me juures ja oli. Tundsid, et ta tahtis lihtsalt toetada. Teda saime me toetada paraku ainult nädala. Senini oli ta väga vapper ega näidanud oma haigust välja.

Kui majja uue kutsika tõime, võttis Sally kiiresti emme positsiooni. Naersime, et Sally on kõikide meie koerte- kasside emme –kõik nad magasid vahelduva eduga tema kaisus. Kui kass käis Sally kausist söömas ja koer sellele peale saatus, siis tonksas kassi vaikselt nanaga ja andis märku, et praegu pole kassile sobilik aeg söömiseks.

 Sally oli koer, kes kunagi ei norinud tüli. Jah, tal olid omad krutskid, aga sellised pigem uudishimust tingitud. Newfoundland Idaga nad ikka ragistasid ka. Ida oli äkilise loomuga ning ju neil just Sallyga mingi kana kitkuda oli. Nüüd aga on mõlemad oma rahu leidnud ja puhkavad  aias suurte puude varjus kõrvuti oma viimases pesas.  Ida lahkus meie juures kõigest kuu enne Sallyt.

 Jääme väga igatsema oma armsat koera Sallyt ja püüame harjuda tundega, et ta oma rõõmsa ja positiivse olekuga meile vastu ei jookse. Soovime  talle seal teisel pool vikerkaaresilda imelist elu!  Selle on ta oma maise eluga kuhjaga ära teeninud. R.I.P

Kommentaare ei ole: